kes otsib see leiab

Heips!
Kriblasin eelmisel korral oma otsingutest ja lõpuks ometi saan rõõmustada, et otsingud on lõppenud. Saime kodu, mida soovisime...mullivanni ja saunga Tallinna kesklinnas. Kuna Eestis on minu jaoks tavatult palju kiirustamist ja muretsemist igasugu tühiste asjade pärast, on minu jaoks ääretult oluline, et saaksin kodus lõõgastuda ja pingeid maha laadida. Nüüd on siis kõik võimalused selle eesmärgi täitmiseks loodud.
Lisaks mõnusale pesale sain endale ka töökoha, mida soovisin. Kui tihti ikka juhtub, et kandideerid ühele positsioonile ja osutudki valituks. Sel korral läks igatahes õnneks ja olen juba teist nädalat rahulolev tööinimene.

Nüüd jääbki vaid loota, et suvi ikka enne talve algust ka Eestisse jõuab:)

Rikkad töötud

Otsustasin, et uurin, kuidas töötud Eestis elavad ja vaatan, kas minul ka, kui aktiivsel tööotsijal on riigilt toetust ootada. Töötukassas oli tore:) Kogu minu töötukassa külaskäiku saab iseloomustada ühe killuga minu ja minu armsa konsultandi vestlusest:
Mina: Kui ma nüüd töötu olen siis kas mul on võimalik ka abiraha taotleda?
Konsultant: Jah, loomulikul on. Aga raha hakkab saama kahjuks alles 60 päeva pärast töötuna arvele võtmist. Ja makstavaks summaks on siis 4€ päev.
Mina: ahsoo...no seni ma olen juba nälga surnt.
Konsultant: Ja mahagi maetud.
Mina: Jah, ega vist, sest haigekassat mul ju ka pole võimalik saada.
Konsultant: Jah, selleks tuleb veel 30 päeva oodata.

Kas pole armas. Sain kinnitust, et selleks, et Eestis töötuna hakkama saada, tuleb ikka rikas olla.

Tagasi Eestis:)

Ma poleks arvanud, et kodus tagasi olla on niiiiiiiii üüratult hea tunne. Esimesel  päeval magasin küll lõunani aga sellest hoolimata sain näpud mullaseks ja adraga paar vagu küntud...Peale kahte aastat oli see tõeline nauding.

Minu reis Ateenast Võrru kestis 22 tundi. Naeran ikka, et kas pole tore, mida vähem maksad, seda rohkem saab reisida. Seekordne ümberistumisega lend viis mind Kiievisse. Kui emale  esialgu ütlesin, et lendan üle Ukraina, oli tema esimene küsimus, et kas seal üldse mõni lennuk lendab ka. Kuna mu hea sõber on ukrainlane, siis mina näen seda olukorda veidi teisiti. Kontroll oli Kiievi lennujaamas väga tugev. Ma pole näiteks kunagi näinud, et sõdurpoisid püssid seljas lennujaamas ringi jalutavad. Samas, mis vaja see vaja. Ma sõdurpoisse väga pildistada ei julenud aga väikse tagasihoidliku klõpsu ikka tegin. Kuigi esialgu tundub, et pildistasin põrandat siis tagaplaanil on sõdurposid täitsa olemas:):

Natuke nalja ka. Ostsin 105 grivna eest endale võiku ja vee Kiievi lennujaamas. Teadmata, mis kursiga grivna puhul tegu, ulatasin kaardi teenindajale. Inimene harjub ikka kõige nii kiiresti. Polnud see ju midagi nii palju aastaid tagasi, kui kroonides sajaseid ja viiesajaseid rahakoti vahel kandsime. Ja juba vaatasin kolmekohalist numbrit võiku eest nagu ilmaimet.

Varsti olingi juba Riias ja ootasin bussi, et Tartusse sõit võiks alata, kus ootas mind juba minu ema. Ja kui nüüd kõik minu seiklemised kokku arvutada siis tuligi 22 tundi kokku. 

Täna naudin juba rahu, vaikust ja aiatööd. Kodus olla on ikka väga hea.

Viimased sahmimised Ateenas

Siirad vabandused, et pole teile kirjutanud, kuidas mul Kreekas läheb. Tegemist on olnud lihtsalt niiii palju, et blogimiseks pole mahti saanud.

Kui Santorinilt tagasi jõudsime, tegime mõnusa nädalavahetuse grilli meie Moschato kodu katusel. Väga mõnus oli näha häid sõpru ja muljetada kõigest põnevast, mis vahepeal meie elus toimunud. Mõni päev hiljem saime teada, et sellel grillil oli meie jaoks veel ka teine tähendus. Nimelt kirjutas landlady, et peame oma armast Moschato kodust välja kolima, sest omanik tuleb tagasi. Nii me siis alustasimegi uue kodu otsinguid ning hakkasime vaikselt kodinaid kokku pakkima. Kolisime välja 3 päevaga ja peatume hetkel meie Serbia sõbra korteris, kes ise kodumaal käimas. 

Ilmad on Kreekas jahedad. Umbes 26 kraadi ja enamasti pilves või lihtsalt tuuline. Mõni päev on muidugi ka üle kolmekümne kraadi, kuid Kreeka kohta on see ikka jahe. Kahjuks minu rannahooaeg siin jääb ikka väga lühikeseks, nii et panustan nüüd Eesti soojale suvele.

Vahepeal jõudsin veel ka Reginale kõvasti pöialt hoida, kes TTÜs lõpueksamil ajusid ragistas nii et Ateenasse kuulda. Mõned päevad peale pöidlahoidmist saime juba üheskoos rõõmustada, sest nüüd ootab meid mõlemat ees lõpuaktus, mis toimub 29. juunil kell 11.00...jipikajeee! Varsti varsti saame juba lives klaase kokku lüüa:)

Hetkel on mul käimas suur otsimise periood. Esiteks otsin Ateenast kõik võimalikke häid maitseaineid ja igasugu muud põnevat manti, mida kindlasti tahan oma Eesti koduköögis kasutada. Teiseks otsin Tallinnasse kodu, kus oleks mõnus ja hubane elada, ilma et peaks ennast hingetuks maksma. Kolmandaks otsin tööd, et saaksin kõike eelnevat endale lubada. 

Eks ma annan varsti jälle teada, kuidas minu otsingud sujuvad, sest täna ma oma pead muretsemisega ei vaeva, vaid naudin oma viimast päeva Ateenas täiel rinnal!

Selleks aga, et ma mitte kunagi ei unustaks, kui türkiissinine on siinne meri, on mul nüüd killuke sellest alati minuga kaasas.

Puhkus Santorinil

Kogu meie Santorini reisu iseloomustab minu jaoks väljend- vedamine! Meie vedamine sai alguse juba enne reisu algust, kui peatuses bussi lennujaama ootasime ja üks takso peatus, et uurida, kas me temaga lennujaama ei tahaks bussipileti raha eest sõita. No olgem ausad, kui tihti sellise juhuse otsa võib sattuda, et takso sind suht niisama mööda linna ringi sõidutab, sest tal on lihtsalt sama tee, mis meil. Päris hea vedamine. Lend kestis Santorinile 30 minutit, mis on 9 tunniga paadis suht võrreldamatu. 

Santorini nägi esialgu välja nagu üks tavaline Kreeka saar. Lihtsalt igal nurgal kohtas pilusilmasid ja turistide jaoks oli liiklemine väga lihtsaks tehtud. Kõik võimalikud putkad toppisid alati kaasa Santorini kaardi ja soovitasid, kuhu kindlasti jõudma peaks. Üks söögikoht soovitas teist ja hotellist saime samuti listi, kuhu oleks nende arvates raha kõige mõistlikum kulutada. 

Ööbisime kokku kahes linnas aga kogu tripi ajal vurasime ikka mitu korda läbi terve saare. Esimestel öödel peatusime Firas, mis on tuntud mõnusate pubide ja kaunite vaadetega. Mulle jättis see väga tavalise linna mulje. Ju olen ennast iluga siin Kreekas ära hellitanud. Minu jaoks olid Firas kõige lummavamad öised vaated.

Kindlasti kõik, kes vähegi Santorinist midagi kuulnud, teavad, et päikseloojanud on seal parimad. Läksime selleks Oia linna, mis pidavat olema saare kõige kaunim. Ja seda ta tõesti oli. Ääretult kaunid vaated ja armsad valged tänavad ja üles vuntsitud majad. Enamus tänavad oli täis pisikesi poekesi, kust võis muretseda igasugu põnevaid nipsasjakesi. Ja kui ostlemisest isu täis, sai võrratute vaadetega kohvikutes keha kinnitada. See oli tõeliselt kaunis linn. 

Meie puhkuse teiseks pooleks valisime peatuspaigaks saare täiesti teises otsas asuva Akrotiti linnakese. Meie hotell asus mäe otsas, mis andis meile võimaluse näha kogu saart. Loomulikult ei puudnud ka peesitamine rannas, sest nagu eestlastel ikka,  kui puhkuse ajal randa ei saa siis polegi nagu päris puhkus. Päike, musta liivaga rannad ja kokteilid oli igati tasemel. Kurta ei ole kohe mitte millegi üle.

Viimasel õhtul mõtlesime, et naudime kohalikku veini ja lebotame niisama bassu  ääres, et Taivo sünkarit tähistada, kuid siis otsustas meiega ühineda üks põnev ameeriklane. Nime ma küll enam ei mäletada, kuid tegu oli mehega, kes elab hetkel Lõuna-Koreas ja töötab insenerina USA sõjaväebaasis. Vestlesime temaga terve õhtu. Väga huvitav oli võrrelda Euroopat ja USA. Ma arvan, et jõudsime vist kõigest rääkida. Isegi tomato tomeito üle sai kildu rebitud.

Tuleb tunnistada, et Santorini jättis mulle väga sügava mulje. Täitsa kahju oli kohe puhkusele kriips peale  tõmmata ja lennukisse astuda. Ahjaa...Santorini lennujaama turvakontroll tuleb kindlasti ära märkida. Kui tavaliselt istub lennujaamas ekraani taga onu või tädi, kes karmi näoga kõik kotid üle vaatab ja kontrollib. Ja vedelikke tuleb veel täiesti eraldi kastikesse pista, et kõik ikka nii koguseliselt ja koostiselt ohutu oleks, siis Santorinil ei olnud midagi sellist. Oluline oli oma kott lihtsalt lindile suruda  ja teisele poole linti sellele vastu minna. Arvuti, kus koti sisemuse pilt ekraanil mööda jooksis ,ei olnud kellegi jaoks enam oluline. Selline süsteem saab küll ainult Kreekas toimida. Ei saa ka ütlemata jätta, et esmakordselt minu jaoks jõudsime me oma lennu väravasse 5 minutit enne värava sulgemist. Ja nagu oli näha siis Kreeka jaoks on ka see täiesti normaalne. Uskumatu aga mulle isegi meeldib see korralagedus, sest kõik lihtsalt toimib. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Santorini oli võrratu ja kaunis aga kui koju jõuad siis on ikka selline tunne, et kodus on kõige parem.

Päike ja rand- tagasi Kreekas!

Tervitused Kreekast! Nagu mu tark ema ütleb...kui ei oleks kurbasid lahkumisi ei saaks olla rõõmsaid kohtumisi. Nii oli ka Šveitsist lahkudes kurb meel. Ikka pisar tükkis silma, polnud midagi parata. Kolme kuuga jõuab ikka väga ära kiinduda. Leppisime kokku, et lähen neile kindlasti külla ja anname endast parima, et saaksime ka Eestis kokku. Siin on viimane fotomeenutus: mina ja mu Šveitsi Mukid.

Kreeka seiklusest aga pikemalt järgmisel korral, sest Santorini vajab avastamist ja Taivo sünnipäev tähistamist!

Akude laadimine- Lugano, Ascona

Alates emadepäevast on Šveitsi vallutanud suviselt soojad ilmad. Ühtlasi algas esmaspäeval ka minu viimane nädal selles imelises riigis. Et kolmele kuule korralik joon alla tõmmata alustasime kolmapäeval sõitu Lugano suunas. Tegu on linnaga, mis asub Šveitsi itaaliakeelses osas. Täiesti uskumatu, kuidas ühel riigil võib ikka vedada naabritega. Iga ilmakaar pakub omamoodi eksootikat. 

Meie teekond viis läbi mägeda. Vaated olid uskumatud. Iga käänaku taga vajus suu lahti ja süda tahtis ära jahtuda. No päriselt ka. Loodus on võimas- paremal kosk, vasakul lai aas, otse ees lumised mäged nõlvad, mis jõuavad iga kilomeetriga aina lähemale, Ääretult kaunis. Proovisin neid kauneid hetki igal võimalik hetkel kaardisse tabada aga see ei õnnestunud väga. Ikka ja jälle pildistasin ma mägede asemel hoopis põõsast või teeposti. Õnneks mõnega läks paremini:

Ja, kui päris aus olla siis edasist ei olegi enam võimalik sõnadega kirjeldada. Tegu on tõelise paradiisiga. Järgnevad klõpsud on Luganost:

 Ja võrratu Ascona:

Mõtlesin siin endamisi, et olen mina vast ikka õnnega koos. Paradiisist paradiisi....What a life:)